Desikantide kuju varieerub olenevalt tüübist, eelkõige nende materjalist ja tootmisprotsessist tulenevalt. Allpool on toodud mitmete levinud kuivatusainete tüüpilised välimused:
Silikageeli kuivatusaine: tavaliselt on need läbipaistvad või poolläbipaistvad, ebakorrapärase kujuga väikesed sfäärilised osakesed, mille suurus on tavaliselt 1–3 mm. Mõned tooted lisavad niiskuse indikaatorina koobaltkloriidi; see on sinine, kui niiskust ei ima ja muutub roosaks pärast niiskuse imamist. Sellel on sile pind, poorne struktuur ja see tundub kõva, kuid rabe.
Kaltsiumkloriidi kuivatusaine: ilmub enamasti valgete poorsete tükkide, graanulite või ebakorrapäraste helmestena. See on väga hügroskoopne ja vedeldub järk-järgult ja muutub pärast niiskuse imamist geelitaoliseks vedelikuks. Tavaliselt kasutatakse tööstuslikuks niiskuse kontrollimiseks või suurtes pakendites.
Mineraalsed kuivatusained (nt montmorilloniit, attapulgiit): paistavad hallikas-valgete, kollakas-pruunide või hallikas-pruunide väikeste osakestena, tavaliselt 1–4 mm läbimõõduga, ebakorrapärase kujuga ja suhteliselt kõvad. Need kuivatusained on valmistatud looduslikest mineraalidest ja meenutavad välimuselt peent liiva või kruusa.
Kustutatud lubjakuivatusaine (kaltsiumoksiid) on valge, tükiline või pulbriline tahke aine. See läbib keemilise reaktsiooni niiskuse neelamisel, mahu laienemisel ja soojuse vabastamisel. Tavaliselt kasutatakse seda toiduainete pakendites, mis nõuavad tõhusat -kuivatamist, kuid ohutusprobleemide tõttu asendatakse see järk-järgult.
Kiudkuivatusaine meenutab kujult paksu paberit või puitkiudplaati ja seda saab soovitud vormingusse lõigata või tembeldada. Seda kasutatakse sageli ravimite, tervisetoodete ja muude kõrgete ohutusnõuetega toodete pakendamiseks. Pärast niiskuse imendumist jääb see tahkeks.
